Transcription
Tere, ja kaasteelised. Tere ka minu poolt täna. Meil on 17. oktoober ja aasta on 2024. Kena oktoobri ilm on. Midagi on sellest Euroopa Liidust kasu ka, et vähemalt on Euroopa ilm meil siin. Aga mitte ilmast ei tahtnud me rääkida. Ilmast räägitakse siis, kui midagi tähtsamat ei ole.
Et meilt on küsitud ühest sündmusest, mis praegu just siin käib isade ja emade ja nende lastega. Me ei tea tehiolusi, sellepärast me ei saa täpselt rääkida. Aga me saame rääkida üldiselt. Sellega on niisugune asi, et kui ema sünnitab, siis see laps tuleb ju kust kohast? Ta tuleb mööda sünnituskanalit, mööda sünnituskanalit, lootevetega, lootevetega tuleb. Eks ole? Nii et see on puhas merendus, eks ole? Ja kuhu see laps tuleb? Ta tuleb kuivale maale. Sellepärast on ka laevadel reeglina naiste nimed, et nad toovad kaupa, nad toovad kaupa maale, midagi alati, eks ole. Ja nüüd, kui ema registreerib oma lapse, siis ta loovutab tegelikult need õigused selle lapsega. Et noh, ema on parimal juhul siis ema ja isa on parimal juhul noh, kes ta siis on? Hooldaja, eestkostja, eks ole? Ja ta hooldab seda vara, mis kuulub siis sellele aktsiaseltsile, mis on riigiks maskeeritud, onju? Kuhu ta siis registreeriti? Jah, et põlvnemise järgi saab ka neid registreeringuid teha ja siis on need vanemad, kellel on muidugi nõukogude sünnitunnistus, need saavad hoopis selle järgi teha.
Aga miks me seda räägime? Räägime sellepärast, et inimesed ei saa sellest süsteemist aru, onju? Kuidas see asi käib ja keelduvad nagu arusaamast, onju? Et kuskil aktuaalses kaameras ei räägita ja ja selles saates, mis igavesti on kestnud, see Ringvaade, kus on kogu aeg ühed ja samad näod, et võib-olla peaks seal ka nägusid vahetama. Et kaua me neid ühte samu nägusid kogu aeg vaatame? Et ei saa süsteemist aru. Aga noh, eks tuleb rääkida niikaua, kui lõpuks hakatakse aru saama sellest põhimõttest, kuidas need asjad käivad. Ja ja nagu me oleme rääkinud sellest elavatest ja surnutest, eks ole? No pärast seitsmendat eluaastat on kõik rakud ju inimeses vahetunud, onju? See tähendab seda, et see, kes seitse aastat tagasi oli, teda enam ei ole. Rakud ju, kuidas need rakud? Mis nendega saab? Rakud surevad, rakud surevad, eks ole? Järelikult seda inimest ei ole ja sealt tulebki see, et noh, et loetakse nagu surnuks. Ta ei ole enam elus, onju. Ja surnul ei ole õigusi ja sellepärast ongi see, et inimesed võtavad endale suuõõnevoodri või või advokaadi või juristi. Et see tähendab seda, et surnu ei räägi. Ja ja kuna kohtunikul on seljas mustad riided, ehk siis leinariided, onju, siis ta otsustab surnute üle, onju. Aga elavate üle otsust ei saa, ei, elavate üle ei saa, onju. Et kui sa lähed fakti ja väljamõeldisega kohtusse, siis jah, fakti ja väljamõeldist kokku ei saa. See on hästi lihtne, onju. See, et Eestis ei teetata, see on kaheotsaga asi. Samas saab siin teha nagu suuri asju, mida mujal oleks raske teha. Aga jällegi see ei ole praegune teema. Teema on nüüd selles, et sellest sünnitunnistusest me veel rääkisime, seda, et teine kaasus on ka siin käimas, jälle avalikult, kiki asju neid lahatakse. Et kuidas oli, et mingi koer, koer tõi lapse, jah, eks ole? Koer tõi lapse koju. Ja ja me ju ei tea. Kes on näinud filmi "Omen"? Seal on ka üksägageline, kus laps sünnib nagu nendest koertest. Mis need koerad olid? Rotweileritest, rotweileritest sünnib, eks ole? Nii et võib-olla kes on seda filmi näinud, see saab aru, kus siis maailma sündis esimene, esimene kurjus, ehk siis ma arvan, et see oli esimene kohtutäitur või või inkassotöötaja või või pangatöötaja, igal juhul esimene ta nendest oli. Et soovitame vaadata, onju. Nii et noh, praegu väidetakse, et see laps muidugi koerast ei sündinud, eks ole? Et sündis siiski naisterahvast, naisinimesest, onju? Bo, man, tähendab, ee isa ja inimene, man. Seal oli niuke asi, et kole lugu, tõesti kole lugu, et see koer tõi niimoodi ja me sellest lapsest oleks võib-olla sündinud mingi helilooja või laulja või kes teeb inimestel meeleolu heaks. Ehitaja või pagar või viljakasvataja või heesnaga, see, kes loob väärtust. Loomulikult ei ole välistatud, et sellest lapsest oleks võinud saada parasiit, noh, nagu nt kohtutäitur või assöötaja või pangatöötaja või muu kasutusööja, keda tegelikult ühiskond enam ei vaja, sest tehnika on arenenud sellele tasemele, et saab nendeta hakkama. Samas me jääme seisukohale, et keskkond kujundab inimest. Nii et eelmainitud, kuidas need parasiidid tekivad, tuleb uurida tegelikult millises, millises keskkonnas nad arenesid. Kes on nende vanemad? See on üks tähtsam asi. Kus koolides nad käisid? Kes on neid kiusanud? Juba jaa, nad võib-olla on kiusatud. No enamus on kiusatud, jah. Muud seletust ei ole, et nad tahavad teistele nagu halba teha. Teades uusi tehiolusi, muid võlaõigusseaduses on vist kirjas selline asi, et kui uued olud on välja tulnud ja inimene ikkagi jätkab, siis ta vastutab. Rääkimata sellest, et kõik vastutavad isiklikult piiramatus ulatuses ja see ei tähenda muud ainult rahalist nõuet. Et see tähendab ka, et silm silma ja hammas hamba vastu. Nii. Aga kuhu me jõuda tahtsime? Tahtsime jõuda sellest, et see praegune protsess, mis toimub, see on selline emotsioonidel põhinev, v selle koeraga või selle emaga või mis iganes ta oli. Et sellel lapsel ei ole sünnitunnistust ja see tähendab seda, et need fiktiivsed, niinimetatud Eesti Vabariigi süsteemi inimesed, neil ei ole tegelikult mingit õigust. Neil ei tekigi jurisdiktsiooni üldse selle ema ega lapse üle, eriti kui emal on veel nõukogude sünnitunnistus. Saab näha, kuidas see asi laheneb, onju. Selles suhtes, et kui ei ole sünnitunnistust, siis kaup ei ole registreeritud. Mille üle otsustamine üldse käib emotsioonide põhjal? No nendes asjades ei ole emotsioone, on ainult tuimad faktid ja fakt on see, et sünnitunnistust tal ei olnud ja kui emal on nõukogude sünnitunnistus, seda saab otsustada ainult nõukogude kohus, mis praegu vist ei tea, volla on kuskil tegutsemas. Nii et eks need asjad tulevad välja. Äkki me räägime sellest seitsmeaastasest reinkarnatsioonist ka? No me oleme sellest rääkinud. Aga tuletame kra kra meelde, asi on selles, et kõik tuleb, kuidas inimese rakud, kuidas tekivad uued rakud, läbi mis vanade rakudega? Rakud surevad, ära, vanad rakud surevad ära, onju? See tähendab seda, et see inimene seitmendaks eluaastaks on kõik rakud uuenenud. Ja see tähendab, et see inimene, kes kunagi emast tuli kuivale maale, teda enam ei ole. Ta on surnud juriidilises mõistes. Ta on nüüd surnud. Ja pärast seitsmendat eluaastat on tal lihtsalt selline kõndiv, kõndiv surnu, zombi. No siis ongi süsteemil õigused, siis on süsteemil õigused, sest teda noh, on samamoodi nagu väljamõeldis või ta ei ole mitte keegi, onju. Ja vot sealt tulebki nüüd see reegel, et inimene väidab, et ta on jätkuvalt elus, onju, tähistab ennast kui fakti, onju, ja fakti ja väljamõeldist kokku ei saa. Et see on selline reegel, onju. Seda kõik üldiselt, noh, kellel nagu noh, täiskasvanueas juba inimesed nagu üldiselt teavad seda ja eriti kes ettevõtlusega mingil moel või lepingutega või äriga kokku puutuvad, need teavad neid reegleid. Ja miks neid Eestis ei taheta arvestada? On ilmselt lihtne põhjus: et Eesti on lollide maa. Et me jääme praegu selle juurde. Üks näide sünnitunnistusest pärismaailmast, pärismaailmaks me peame seda maailma, kus on, kus kehtivad reeglid, mille alusel siis? Jah, reeglid ikkagi. Sellepärast, et seadused kehtivad ainult selle süsteemi peale, kes otseselt nende seadustega, kes neid välja mõtleb, kes neid vastu võtab, kes neid jõustab. Nii. Ja kas sa mäletad vanas maailmas, kus maal see võis olla? Kas kas oli Inglismaal või Ameerikas? Kuskil oli ja palju seal neid lapsi, isal oli neli last, neli last oli ja ta vist riidles nendega poes. No nagu ikka. No kui sul on neli röövlit, siis on paratamatult tekivad probleemid. Ja siis vist oli, et saadeti talle kaebus ja lapsed veeti ära, laps veeti ära, niuke asi oli. Ja järgmine päev toodi kõige väiksem tagasi ja öeldi siis saatesnagu sellist asja, et et see pole meie oma ja lükati ukse vahelt sisse, sest tal ei olnud sünnitunnistust, sest tal ei olnud sünnitunnistust. Reeglid on igal pool: kui ei ole sünnitunnistust. Ja need sama politseinik või lastekaitse või kes iganes ta on, oleks selle lapse endale jätnud, vot siis see kvalifitseerub inimrööviks ilma igasuguse, ilma igasuguse vaestuidlemiseta. Ja need on üldiselt karmid reeglid. Ja see, et tal on fiktiivne nimetus, need on ju fiktiivsed nimetused. Inimene ei sünni lastekaitseks või kohtutäituriks, need on lihtsalt fiktiivsed nimetused. Nad on ettekääneks, et konkreetne näide, mis näitab, kuidas asjad tegelikult toimivad ja kui reeglid ei kehti, siis ühiskond laguneb, onju. Me ei räägi seadustest, me räägime reeglitest, onju. Seaduste kehtivad nende peale, kes nendega otseselt seotud on ja Eesti on selline ühiskond, kus ei taheta reegleid täita. See on tõsine asi, sellepärast, et ee ametnikke kui selliseid, nende nimed ongi sellepärast suurte tähtedega, neid loetakse nagu juriidilises mõttes surnud ja surnul ei ole õigusi. Küll aga kui surnu kõnnib mööda tänavat, siis teda loetakse elavaks zombikseks ja jällegi noored inimesed teavad, mis zombiga tehakse, kui zombi tänaval vastu tuleb. Aga meie jutt läheb juba pikaks ja ja mis me ikka kenetame vähe pikalt, onju? Et meil vist on tea, head kaasteelised, kohtumine ka millalgi novis, millalgi novis juba nii, et ikka suhtume ja jääme kokku ja teeme midagi. Head pooliku kohtumiseni, kohtumiseni.